Muhe lugu nr 2

See on lõik Mihkel Martna raamatust “Külast”, J. ja h. Paalmanni trükk. Tallinnas 1914. Raamat räägib talurahva elu-olust Koonga vallas 1860-nendail.
Oli talupojal loomi müüa, siis wiis ta need sügisel huupi laadale, huupi, sest et tal hinna kohta mingisugust aimu polnud. Muil aastaaegadel käisiwad lihunikud külas loomi ostmas.
Hobuste kauplemine ja wahetamine sündis peaasjalikult laatadel. Ka selle juures walitses pettus. Harilik talupoeg lasi enese hobust ostes parisniku poolt enamiste ikka „üle lüüa.” Hobuseparisnikud oliwad sellepoolest kuulsad.
Oli kellegil õunu, kaalikaid jne. müüa, siis läks ta jällegi laadale. Oma koorma peale seadis ta kepi üles, mille otsa ta oma müüdawa kauba näha pistis. Kes õunu soowis osta, tarwitses ainult waadata, kus wankri peal õunakepp paistis.
Laatadel osteti ja müüdi ka igasugust muud kaupa. Sealt wõis wokkisid saada, nagu ka wankrid, „regesid ja rattaid,” saanisid, reslasid jne. Ka tütarlaste weimewakkasidja kirstusid ning kastisid wõis laatadelt osta.
Nõnda oliwad laadad wäga tähtsad rahwa asjaajamise kohad. Ühtlasi peeti neid aga ka rõõmu-aegadeks. Laatadel „tantsiti ja trallita,” joomaritele pakkusiwad nad priiskamise wõimalust, riiukuked harutasiwad siin oma tüli-arweid.