Muhe lugu nr 1

Ühel esimestest laatadest, vist lausa esimesel laadal oli müügis veel hulganisti igasugu loomi ja linde, alates kanatibust ja lõpetades hobustega. See oli aeg, kus kõik see talude värk oli alles tulemas ja talu oli nagu pühapaik iga õige eestlase tuleviku-unelmais. Ning et talu koosneb lisaks elutule inventarile ka elusatest tegelastest, siis oli iseenesestmõistetav et kui sul oli mingisugunegi maakodu olemas, siis vaatasid laadalt ka selle pilguga mõne ostu koju kaasa. Igatahes jalutas laadal ringi ka minu isa vana-Ants Kõima külast. Eks oli meestega juba mõned tõsised nõud ka peetud ja mees otsustas laadalt looma koju osta. Et Ants oli aga jalamees ja kodusaamine mõne massinaga kokku leppimata, siis ei hakanud ta suurt looma ostma. Ostis roti. Rott oli arvatavasti mingisugune aretat! ud sort, kui ma õieti mäletan, siis selline punase-valge kirju.
Aga rotiga juhtus põnev lugu, noh nagu vahest võib minna mõne noorsandiga kes lollist peast esimesel ettejuhtuval näitsikul ennast altari ette laseb rääkida – rott tuli Antsu talusse nimelt kaasavaraga. Järgmisel päeval peale laata läksime isa juurde seda uut punasekirjut imelooma vaatama ja selgus et loomake oli öösel pojad toonud. Nüüd oli majas pisuke rotifarm. Pojad olid sellised haledad ja armetud, aga meie pere kassidele tundusid nad meele järele olevat. Igatahes luurasid kassid pidevalt ümber selle kasti kus rotimamma oma lastega elutses.
Aga et isa selle looma ostis, siis sai loomake talle armsaks ja kui aga mehed meil laua ääres õlut võtma juhtusid, tõi taat oma kodulooma ka ikka seltskonda, ehk täpsemalt öeldes pani lauale. Ja siis selgus teine imelugu – papsi lemmikloom osutus joodikuks. Nii kui õlle lõhna tundis, läks peast segi. Karjus, kraapis, mingi väega ronis õllepudeli otsa ja oleks pudelisuust sisse ka roninud kui mehed poleks tal sabast kinni saanud.
No eks edaspidi valati tallegi siis tema osa kui võtuks läks. Aga nagu naisterahvaste napsulembusega tihtipeale juhtub – ei olnud purjus rotiproua esiteks mingi kena vaatepilt, ja teiseks ei osanud ta ka mõõtu pidada. Kui ma nüüd õigesti mäletan siis ükskord peale järjekordset seltskondlikku olemist ta enam ei ärganud. Mis sai aga lastest – küllap oli nende ema ka raseduse ajal õlut kuritarvitanud. Joodikmamma järeltulijaina olid nad närva tervisega ja viimaks vist meie kass nendega lähemat tutvust ka tegi.
Milline võiks olla selle loo õpetlik iva? Mis iva seal ikka, lihtsalt üks järjekordne kurb lugu tuhandete omasuguste seas, lugu emadusest, alkoholismist ja kurvast lõpust.